Koobalti nimelugu on üsna sarnane nikli saamise nimega, mis tähendab paharetti või kääbust, kes häiris kaevureid. Pärimuse kohaselt varastanud mäevaimud kaevurite hõbeda ja pannud selle asemele kaevurite esialgse arvamuse kohaselt väärtuseta metalli, millele anti nimeks Kobold ‘mäevaim; koduhaldjas’. Siingi on tegemist saksa sõnaga metalli kohta, mis hiljem (1735) leiti olevat lihtaine ja mille väärtus on ajas üha kasvanud.
Koobalt on puhas element, mis kuulub koos plaatina, pallaadiumi ja hõbedaga siirdemetallide kategooriasse. Lisaks on koobalt ka looduslik magnet, mis on suhteliselt haruldane omadus. Koobaltit segatakse teiste metallidega, eelkõige kroomiga, et parandada selle vastupidavust ja vähendada kulumist. Koobaltit kasutatakse hambaravis ja kunstliigeste valmistamiseks, kuna ta on kerge ja korrosioonikindel. Koobalt on plaatinast kõvem ja kriimustuskindla pinnaga. Koobalt ei murdu ega purune ja on täkkekindel, seega äärmiselt vastupidav kulumisele.
Varaseimaid jälgi koobaltist on leitud Egiptuse skulptuuridest ja Pärsia ehetest alates kolmandast aastatuhandest eKr. Koobaltiühendeid on sajandeid kasutatud rikkaliku sinise värvi andmiseks klaasile, glasuuridele ja keraamikale.
Tänapäeval on selle sinihalli haruldase metalli tähtsus üha kasvamas, kuna see on oluline elektrooniliste elementide ja elektriautode akude valmistamiseks. Juba enne Ukraina sõda ennustati, et peamiselt tänu elektriautode buumile neljakordistub maailma koobalti nõudlus aastaks 2030.
Ameerika Ühendriikide geoloogiateenistuse hinnangul on koobalti varu maailmas 7 100 000 tonni. Sellest ligi pool asub Kongo Demokraatlikus Vabariigis, mis praegu toodab koguni 70% kogu maailma koobaltist. Samas on sealse metalli kaevandamine problemaatiline, sest seda saadavad lapstööjõu kasutamine ja korruptsioon. Kongo Demokraatlik Vabariik on üks maailma vaesemaid riike, mida on nuhelnud sõjad ja ebola.